Kõnekujundus (sks k Sprachgestaltung) – kunstiline väljendusvahend keele ja inimese arenguks kunsti, pedagoogika ja teraapia valdkondades. Kõnekujundusele pandi alus Rudolf Steineri ja tema abikaasa Marie Steiner-von Siversi poolt 1920ndatel aastatel.

20. saj alguses sündis erinevate värssdraamade proovides  idee parandada tekstide deklameerimist, töötades teadlikult kõne  kunstilise kujundamisega  kuni individuaalse kõlapildini ja andes sel viisil lavakõnele uut sisu ja paremat väljendusvõimalust. 1924. a toimus Dornachis, Šveitsis, Rudolf ja Marie Steineri draamakursus, käsikäes teooriaga kaasati hulgaliselt kõneharjutusi. Aja möödudes muutus uus kõnega töötamise viis iseseisvaks kunstiliigiks, millest omakorda said alguse nii pedagoogiline kui teraapiline suund. 
Steineri sõnul on keel inimhinge universaalne väljendusvahend. Just keele kaudu avaldub inimene kõige vahetumalt. Keele vastuvõtuvõime arendamine ja kõnekujunduslik töö väljendusoskusega on waldorfpedagoogikas kasutusel selle algusest saadik. Kõnekujundusel on suur tähtsus pedagoogide ettevalmistamisel. Kasvataja hääl ning kõnemaneer mõjutavad lapse arengut füüsilise kehani välja.